Facebooki Pahapilli grupp
– (B)logiraamat –
Posts By: pahapilli
«Ma ei tunne ennast ära,» ütles sõber sõbrale. «Ütle, kas sina tunned mind?»
«Tunnen,» ütles sõber. «Omajagu aastaid juba.»
«Seda muidugi. Mina tunnen ka sind juba omajagu aastaid ja teen sinuga leivatüki pooleks ja annan särgi seljast ära, sest ma tean, et ma pean niimoodi tegema, kuna sa oled mulle otsata armas, aga mine sa tea, äkki ei annakski — seda viimast särki, tähendab. . . Ma ju räägin — ma ei tunne ennast ära.»
«Mis sinuga siis on?» küsis sõber.
«No mis minuga siis on?» ohkas sõber. «Mis saab minuga olla? Maailm on justkui seesama, ja mina olen justkui seesama, ja elu on ka justkui seesama ja ma ei taha ütelda, et midagi oleks korraga teisiti — oh ei! — ühel heal hetkel ma pole lihtsalt enam see, kes ma olen, kuigi ma olen muidugi seesama. Saad sa sellest aru? Kui saab üldse aru saada.»
On enestesse vaatamise aeg…
Tekst: Vladislav Koržets
Ära unusta häält sisse lülitada 🙂
Selle tordi tegi Sirli Paas. Foto: Pahapilli
Et pilli hüüd on palju värvikam kui rahvalaulust teada “kiiksat-kääksat”, seda tõestas veenvalt Võhma külamajas 18. veebruaril toimunud ning sealse külaseltsi korraldatud EV100 piduüritus.
Ehedale ning seetõttu ka armsalt positiivse energiaga laetud üritusele andis suure hulga külaliste kõrval tooni mitte ainult Saaremaa vallavanema enda kohaletulek ja tervituskõne kokkutulnuile, millele lisas mõnusa jätku omalt poolt ka külavanem Heldi, vaid see teadmine, et õnneks leidub külades ikka veel inimesi, kes pühendavad suure osa oma energiast ja teotahtest sellele, et meie külade hingepillid mitte ei hääbuks “kiiksuks-kääksuks”, vaid heliseks just nõndasamuti, nagu seda tegi sellele toredale piduüritusele esinema kutsutud tõeline lõõtsapoiss ja peo vaieldamatu täht Ainar Arula koos oma isa Ainiga.
Ja kui te veel teaksite kui hästi maitses tordimeister Sirli tehtud ja kaunistatud Eesti Vabariigi, vaba riigi, sünnipäevatort… mmmm…
Aitäh Teile, Võhma külaseltsi tublid naised.
Siit, Pahapillilt osalenute nimel, saime veelkord kinnitust tõsiasjale – ME ISE ILU TEGIJAD – ja see kehtib kõige kohta, mis meid meile armsates külades ümbritseb.
Korstnapühkija. Foto: Pixabay
Kes poleks kuulnud vanasõnu, et rege rauta suvel, vankrit paranda talvel, või siis et õnnetus ei hüüa tulles. See viimane on veidi kurjagi kuulutav. Kuid kui mõelda alles hiljuti ka meil siin Pahapilli külas juhtunud tuleõnnetusele, siis siinkohal pole vist liigne üles võtta teema, mis ehk aitab selliseid õnnetusi tulevikus ära hoida.
Parem korstnapühkija katusel kui põlenud maja
See, et korstnapühkija kutsumisega on tuli takus enamasti sügisel enne külmade tulekut, pole kellelegi uudiseks. Reeglina just sügisel, kui jahedus ja rõskus hakkab järjest enam kontidesse pugema, tuleb kõigile meelde kui tähtis on talve tulekuga soe tuba.
Päästeameti ning oma Saaremaa korstnapühkijate nõuannete toel paneme siinkohal kirja veelkord mõned tarkused ja nõuanded, mida järgides võime rahuliku südamega nautida talvist toasooja, muretsemata, et kütmisega kaasneks ebameeldivaid üllatusi või lausa õnnetusi. Rusikareegel on see, et eramaja küttesüsteemi tuleb puhastada kord aastas. Seda võib teha ka majaomanik ise, kuid iga viie aasta tagant peab seda tegema kindlasti kutseline korstnapühkija. Selline on seadus.
Otstarbekas on küttesüsteemi puhastada mitte sügisel enne külmade tulekut, vaid hoopis vahetult pärast küttehooaja lõppu, mis annab kasutajale päris mitu eelist. Kui alles sügisel ahju või korstna kordategemisele mõtlema hakata, on nii mõnigi kord juba hilja, sest siis kipub olema nii, et korstnapühkijatel käed-jalad tööd täis ning nendega kaubale saamine üsna raske, rääkimata sellest, et kui pliidil-ahjul juhtub mõni tõsine viga küljes olema, mis kütmise lausa ohtlikuks teeb, ei leia naljalt pottseppi, korstnaladujaid ega muid töömehi, kes vead kiirelt parandaks.
Seetõttu ongi tegelikult hea lasta talvel tekkinud tahm ära pühkida kohe kui kütteperiood on lõppemas ehk kevadel. Siis on kütteseadmed veel kasutuses ja puhastamine lihtsam – tahm ja pigi on vähem paakunud ning seega ka kergem puhastada. Peale selle loeb asjatundlik korstnapühkija üles ka kõik pühkimise käigus leitud vead – kas on korsten katki või on ahjus, kaminas või pliidis midagi viga – ja nii jõuab suve jooksul kui kütmist pole, kõik vead ära parandada.
Mõni inimene kütab nii hästi ja kasutab nii head küttematerjali, et kord aastas puhastamisest piisab, mõnel juhul tuleb aga ka sagedamini puhastada. On öeldud, et paarimillimeetrine tahmakiht hoiab sama hästi sooja kui tolline laud ja kui tahmakiht kasvab, hakkab suurenema ka küttekadu, mis võib lõpuks ulatuda isegi kuni pooleni. Kütmisel jääb ahi seega selle võrra külmemaks. Ja lisaks tekib veel oht, et liigne tahm võib lõõrides iseenesest süttidagi.
Korstnapühkuja tellimisel tasub seda arvesse võtta
Hea korstnapühkija mitte üksnes ei puhasta küttesüsteeme, vaid annab ka asjakohast nõu, kuidas pliite ja ahjusid paremini hooldada. Korstnapühkijal peab kindlasti olema kehtiv kutsetunnistus, mille olemasolu saab kontrollida Kutsekoja veebilehelt www.kutsekoda.ee.
Kindlasti tuleb nõuda, et tehtud tööde kohta väljastataks kirjalik akt, mille allkirjastavad nii korstnapühkija ise kui ka töö tellija. Kutselise korstnapühkija akt on oluline alles hoida, sest see annab majaomanikule kindluse küttesüsteemi korrasoleku kohta ning õnnetuse korral on võimalik kindlustushüvitise saamiseks tõendada, et küttekolded olid hooldatud.
Siis veel küttepuudest
Ühe suvega võib saada suhteliselt kuiva küttepuu kui puud on lõhutud halgudeks ja riita lapitud varakevadel, on kaitstud vihma eest, kuivamiskoht on olnud tuuline ja päikesepaisteline ning suvi suhteliselt kuiv. Ahju minev küttepuu võiks olla kuivanud vähemalt kaks aastat, kuid tänapäeval kipub metsast võetud puu kohe samal aastal ahju minema.
Et suurendada küttepuude põletamisest saadavat kasu, peaks halud tooma külmast tuppa 1-2 ööpäeva enne kütmist, et puud jõuaksid soojeneda ja loovutada ülemäärase pindmise niiskuse. Selline eelsoojendus kuivatab puu süütamishetkeks kergesti 10-15 protsendise niiskuseni, mis tähendab, et puu süttimine on kiire ning põlemine algusest saati puhas ja tõhus.
Klassikalise ahju rusikareegel on üks ahjutäis halge korraga. Vaid siis, kui väga külmaks läheb, võib kütta kaks korda päevas. Ja peab meeles pidama, et ahi pole prügikast, kuhu heidetakse kõik ettejuhtuv rämps. Plastmasside ja olmejäätmete põletamine maksab hiljem kätte umbes lõõride näol.
Ohutut kütmist ja mõnusat toasooja!
Nagu näha on ilmad praegu – oktoobri lõpus – niruvõitu. Kisub talve poole. Samal ajal kui mandri peal on lastel ja lapsemeelsetel juba esimesed lumememmedki tehtud, pole meil siin Pahapillil juba tükil ajal peale sügisese vinge tuule ja igapäevase vihma miskit head taevast alla sadanud.
Teisest küljest annab see võimaluse rohkem selliseid tubaseid asju ajada, mille jaoks kena ilmaga õues sehkendades aega väheks kipub jääma. Saab raamatut lugeda, lihtsalt niisama, ”mitte midagit” tehes mõnusalt lobiseda, vanu pilte vaadata, möödunud aegu meenutada, anekdoote rääkida ja vahel kõige selle juurde ka väikest švipsi visata.
Mis on sellel kõigel pistmist kalligraafiaga? Kalligraafia on teadu pärast käsitsi kirjutamise kunst. Ei tea, millist rõhku pannakse tänapäeva nutiajastul koolis sellele kunstile, kuid omal ajal oli see koolilastele kirjatehnika näol üks suuremaid katsumusi kõige meeldiva ja vähem meeldiva kõrval, mida kooliskäimine pakkuda võis.
Kirjatehnika harjutamine oli siis, ja ilmselt on ka praegu kenakest vaeva nõudev tegevus. Selgelt on meeles, et lisaks käes olnud pliiatsile või sulepeale võttis üks pühendunud koolijüts enamasti alati ka keeleotsa abiks, mis tähekujule vastavalt, justkui pliiatsit hoidvaid sõrmi toetades jonnakalt ühest suunurgast teise liikus, samal ajal kui vaevaliste ”varesejalgade” asemel paberile tasapisi päris korralik kirjapilt ilmuma hakkas.
Ja siis, ühel kenal päeval suudab seesama usin tüdruk või poiss kribada paberile tähti ja sõnu välgukiirusel, ühe suletõmbega. Mida vanemaks ta saab, seda loomulikumaks ja kiiremaks läheb kirjutamine. Ja nii omandatakse käsitsi kirjutamise kunst, mida hilisemas elus pole inimesel ilmselt vist võimalik rohkem arendada ega muuta – oma unikaalne käekiri jääb igale inimesele alati ainuomaseks. Tõsi küll – võibolla teatud eranditega.
Siinkohal olgu siis mainitud ka üks erand. Legendaarsed kirjatehnika edendajad on läbi aegade olnud meedikud. Nad on ilmselgelt arendanud välja oma klannisisese kirjatehnika ja kiirkirjutamise oskuse, millest peale nende eneste ei saa sotti mitte ükski tavaline inimene kui ta juhuslikult pole omale just meditsiinilist haridust hankida viitsinud.
Tulgem aga tagasi eelmainitud tubaste jutuajamiste juurde, kus Ats, kes parasjagu Sarapuul sügispuhkust veetmas, rääkis ühe iseloomuliku anekdoodi: ”Teada on, et vahetevahel poetavad arstide ridadesse ennast ka šarlatanid ehk isehakanud tohtrid. Suures pealinna haiglas jäi üks selline vahele. Kuidas paljastati? Aga sellepärast, et ta oli arstidest ainuke, kellel oli arusaadav käekiri.”
Muidugi naljakas. Kuid veel rohkem sai nalja siis kui vaatasime pilti ühest perenaise hoidisepurgi kaanel olnud sildist. Kuna Krista kuulub täiesti legaalselt sellesse eelmainitud kiirkirjutajate klanni, siis tekib küsimus – mis hoidis on tal olnud selles purgis? Selge see, et narkoos, aga huvitav, millise õliga?
.
Pealkiri võib tunduda kummaline, kuid mõte on tal ometi sees. Maikuu kuuendal päeval sai teoks järjekordne üle-eestiline Teeme Ära talgupäev. Oma väikese kuid tõhusa panuse üldise ürituse kordaminekuks andsid ka meie küla talgulised. Mis seal salata – talgupäevast osavõtt ei olnud sel aastal just kõige arvukam ja jäi tegijate hulga poolest parematele päevadele kõvasti alla. Tooni andsid üritusele kahtlemata vahvad küla naishinged ning üldkokkuvõttes oli tulemus siiski plaanitu kohane.
Grete, väike Girtel ja Krista töötasid lausa “mitme mehe eest” ja korjasid kokku suure hulga metsa alla ning teeservadesse sinna süüdimatu inimkäe poolt visatud prügi ja rämpsu. Meeste poolelt andsid Margus ja Tiit valu trimmeritele-saagidele. Peale paaritunnist tööd teeäärse võsa kallal said palvemajapoolse külatee servad enestele jälle avarama ja puhtama vaatevälja – rõõmuks ja ohutuseks sel teel liiklejaile. Paigaldatud sai ka bussipaviljoni uksealune trepiaste, mis muutis ootekotta sisenemise-väljumise mugavamaks ja turvalisemaks. Nagu talgutele kohane, pandi töisele kevadpäevale punkt ühise supisöömisega. Oli mõnus ja kasulik päev see talgupäev.
Kindlasti aitäh ka valla maakorraldaja Maretile, kes hankis vajaliku saekütuse ja toimetas hiljem minema metsa alt kokku korjatud prügi. Siinkohal viitaks siis pealkirja tagumisele poolele – Ära Tee, ja see puudutabki just seda prügi. On naiivne arvata, et vildaka mõtte- või käitumismalliga inimest noomimise või käskimisega, et ära tee nii, vaevalt muuta saab. Pean silmas võigast harjumust loopida meid ümbritsevasse keskkonda laiali kõike, mis elutegevuse jääkideks muutunud. Teeb seda siis autoaknast juhuslik möödasõitja või mõni kohalikum tüüp, sellel pole mingit vahet.
Ühistegevus, antud juhul talgupäev, on üks igavesti tore ja kogukonda liitev tegevus jah, kuid selle peaeesmärk ei peaks kindlasti olema kellegi lagastaja poolt risustatud metsaaluste või teepervede koristamine. Ideid, mida koristamise asemel kogukonna talgutel üheskoos ära teha, pole vastasel juhul üldsegi vaja.
Et eestimaises talves nii tänavu kui ka tulevikus veidikegi põhjamaad ära tunda, siis selleks tuleb ilmselt varsti hakata ise külma tootma. Mitte “külma tegema” nagu kurikaeltel kombeks, vaid mine sa tea, ehk tuleb appi võtta veel leiutamata või seniteadmata legaalsed vahendid ning meetmed.
Käesolev talv pole tegelikult teadmameeste arvates ja tavalisele inimesele lohutuseks sugugi erandlik oma lume- ja külmapuuduse poolest. Seda eriti siin meie mail – Saaremaal ja Pahapillil. Ühest küljest täitsa kurb, sest lastel ja miks mitte ka suurtel inimestel on üha vähem võimalusi kelguga lumisest mäekünkast alla vuhistada või kusagil metsasel suusarajal härmalõngalist loodust imetleda. Tõsi, mõne pakaselise ööga võib jää oma kaane peale panna igale veekogule, nagu on juhtunud näiteks meie Endu lahega, mis tegelikult on hoopis järv. Ja seal siis võib mõnigi julgem mõned uisuringidki teha kui just ei karda Arno-Teele kombel läbi teadmata paksusega jää kukkuda.
Teisest küljest aga – nagu üks kohalik külamees arvas – küttepuud kuuris peavad peenikest naeru ja lumetõrjujatel-sahameestel elu kergem. Nojah, kas ka rahaliselt, see on iseküsimus. Kuidas see ka kõikvõimalikele putukatele-satikatele ja elukatele mõjub, eks seda näitab talvele kaljukindlalt järgnev kevad ja suvi. Sääskedest me ilmselt ei pääse, olgugi et lumevaesed talved pidavat nende arvukusele sandisti mõjuma. Hullem lugu on ka muruniitmisega, sest kui ilm sedaviisi talv-talvelt soojemaks ning rohelisemaks muutub, siis niidumasinale ja niitja kondikavale saab koormus vägev olema.
Kes aga tahab teada, mis tuleval talvel meile varuks on, see hakaku aegsasti küttepuid varuma, sest nagu vanarahvas ütleb – aastad pole teps mitte vennad. Ja kuulu järgi pidid tšuktšid juba puid langetama.
Endu järve jääl. Foto: Ülle Raaveli erakogu
Pahapilli Terminal. Foto: Pahapilli erakogu
Laias laastus on nii mõnegi uue asja sünd või vana asja uuestisünd üldiselt meeldiv sündmus. Mõnikord isegi meeli ülendav. Väikese küla suured sündmused pole reeglina laiale publikule nähtavad. Seevastu mõni pisikene asi on kogunisti nii nähtav, et ainult tõeline pimesikk võib selle omale nii-öelda kahe silma vahele jätta. Nii ka seekord, kus asi ise on vägagi silmanähtav ja mis parim – sellesse võib soovi või vajaduse korral lausa sisse astuda. Esialgu küll veel veidi ettevaatlikult, sest lävepakk on natuke kõrgevõitu ja mõnel juhul libegi, kuid võite olla veendunud, et need väikesed puudused saavad kindla peale ühel kenal päeval kõrvaldatud.
Teeme ära!
Et tõele au anda, siis siinkohal peab tänu avaldama riigivõimule ehk vallavalitsusele, kes on muutnud meie küla vana ja ammu lagunema hakanud bussiputka, tõsi küll, läbi väikeste kuid viljakate debattide igati uueks ning tuult ja vett pidavaks ootekojaks. Nii on toimunudki uuestisünd – sündis Pahapilli Terminal.
Päris tore, kas pole!
Jääb vaid soovida, et meie terminali ees praegu veel peatuvad liini- ja muudki bussid ei muutu siin harulduseks ning toovad siia või viivad siit laia maailma ikka ja jälle toredaid ning rõõmsaid inimesi.