Meri on läbi aegade suuremal või vähemal määral andnud siinsetele inimestele tööd ja toonud leiba lauale. Meri on võtnud hellitada neid, kes on tema vastu üles näidanud aupaklikkust ja austust, kuid niisamuti on ka karistanud neid, kes on olnud tema vastu hoolimatud või üleolevad.

Meri on siit alati kandnud inimesi oma laineavarustele. Ta on pakkunud kergendust ja piiritut rõõmu tagasipöördumiste näol, kuid nii mõnigi kord on randa jäänuil tulnud minejaid igavesti tagasi ootama jääda. Meri on andnud ja võtnud, toonud ja viinud. Nii on see alati olnud ja võime kindlad olla, et nii see ka jääb.

Varese kalurid on 1951. aasta kevadel minemas Turjale rändpüügile. Vasakpoolses paadis seisab kalur Johannes Voksepp.
Pilt: Erakogu, Johannes Voksepp.

Pahapilli ja Varese vahele on läbi aegade võrdusmärki seatud. Ja seda täie õigusega, sest Pahapilli küla ja tema süles asuv Varese sadam on oma ajaloo jooksul olnud omavahel sama tihedalt seotud nagu meri ja tuul.

Kahjuks aga on see kujundlik seos täna siin üsna kurvalt ilmekas. Kui ise küla – nagu ka teda ümbritsev tegelik meri – on vaatamata maailmas toimuvatele raputustele ikkagi elus ja jonnakalt olemas, siis siinse sadama elujõud ning ramm on pea täielikult raugenud nagu hääbuv novembrituul. See hävitustöö, millega pole suutnud sadamat lagundada emake loodus, sellega saab järjekindlalt ja kahetsusväärselt hakkama inimesele omane küündimatus.

Kuid laskumata siinkohal selle kurva hävinguprotsessi üksikasjadesse, heitkem hoopis põgus pilk aastate taha, tsiteerides väikest osa uurimistööst, mille on koostanud ning kirja pannud Ülle Raavel, kelle “Varese sadama lugu” on kahtlemata väärt materjal mitte ainult äramärkimiseks vaid ka täielikukuks läbilugemiseks:

Türnpuu Ärmi (Herbert Muld) paadis paremal ja Kõue Sander 1926.a. Pahapilli rannas Labukivi juures. Mehepojad olid maast madalast merega seotud.
Pilt: Erakogu, Ulme Muld.

Merelemineku kohta tunti Pahapilli ranna ning Varese ranna nime all ja paatide veeskamiseks kasutati lautrit. Pahapilli küla kalurid olid aastaid käinud merel kala nõudmas väikeste kalapaatidega.

Teada on, et 1919. aastal ehitati Pahapilli rannas üht suuremat laeva, arhiividokumentidest saab lugeda: “Pahapilli rannas ehitavad osalt siit ja osalt väljaspoolt rahamehed M. Piiki (Karjalasmast) eestvõttel suuremat laeva, mida sel suvel merde tahetakse lasta, et siit ja mujalt puumaterjali välja vedada.”

Esimene puidust paadisild oli Varesel juba esimese Eesti Vabariigi ajal, see asus praegusest sadama-alast lääne pool. Kala kokkuostu tol ajal sadamas ei korraldatud, kalamehed otsisid ise turustamisvõimalusi peamiselt käest kätte ja käies laatadel kala müümas.

1939.a.aastal korraldatud rahvaloenduse alusel oli Pahapilli külas 23 kaluriperet, kellele kalapüük andis vähem või rohkem sissetulekut. Majapidamisi, kus kalapüük oli peategevuseks, oli 7. 

__________________

Vaatamata sellele, milline riigikord on parasjagu Eestimaal võimutsenud, alati on püütud hoida silma peal ka  rannarahva ning –kalurite tegemistel. Ühel või teisel moel on seatud reegleid või piiranguid nii kalapüügile, saagi turustamisele, merelkäigule, mis võimu seisukohast on isegi mõistetav. 

Herbert Mullale Saksa Kriegsmarine (mereväe) poolt välja antud kalastusluba aastast 1943. Luba kehtis kalastamiseks Varese ranna piirkonnas. 
Pilt: Erakogu, Ulme Muld.

Koos nõukogude võimuga  pandi aga kehtima brutaalseim piirangute ja keeldude koorem, mis mitte ainult ei paisanud segi rannarahva –eriti saarte inimeste– traditsioonilise elukorralduse, vaid lõi parandamatu haava sellesse, mida võiks nimetada kogu riigi merenduseks, merekultuuriks.

Kas on lootust, et just siin – mere kaldal, ka Pahapilli külas püsib veel edasi tahe hoida elus meie esivanemate poolt pärandatud merega seotud traditsioone, seda näitab vaid aeg. 

Kogu VARESE SADAMA LUGU võid lugeda  siit lingilt.

Oli aasta 1939. Mina olin siis 5-aastane. Purjetasime laeval “Dagmar” Tallinnast Panga randa. Silda ei olnud, keegi paadimees aerutas vastu ja võttis reisijad peale. Naised paadis laulsid ” Maa vaatsin paadist kiikriga”. Kes need inimesed kõik olid, ma ei tea. Nii tulin mina Saaremaale koos papa ja mammaga.

Veidike Pahapilli külast.
Kui Võhma poolt tulla, algas küla sealt, kus lõppeb Võhma mets. Vasakul tee ääres oli augumoodi süvend, seal oli alati vesi sees. Lambad käisid joomas ja kutsuti seda ” lambaauk”.

Paremal oli kaks talu, need olid Tussutalud. Kohe vasakul oli palvemaja, paremal kiigeplats. Külas oli pillimees ja noori palju, tantsiti hommikuni. Tehti ka näitemängu. Mäletan, kui mängiti lugu “Emake maa”.

Rannast ma suurt midagi ei tea. Oli kalarand ja väike paadisild. Randa nimetati AMPSALÕUKA. Küla suurust ruutmeetrites ma ei tea. Küll mäletan aga, et külas oli puusepp, kes tegi kappe ja puusärke ning kingsepp, kes parandas vanu ja tegi ilusaid uusi kingi. Ravitseja oli ka ja oli täitsa “asja ette”, luges ussisõnu. Siis oli veel vastava haridusega ämmaemand. Ämmaemandalt said abi nii inimesed kui loomad.

Pahapilli külas oli ka külakool. Asus see Liiküla ja Pahapilli piiril Paju talus. Oli nii nagu O.Lutsu Tootsi ajal – üks koolmeister, kellel minu kooliskäimise ajal oli töötamist koolmeistrina juba 20. aastat. Külakool oli talutoas ja seal oli alati umbes 30 last ning kokku oli seal 3 klassi. Külakool lõpetas töö 1945. aastal.

Enne sõda oli Pahapilli külas 30 majapidamist. Suured pered olid. Mäletan, et naabritel oli alati peres 10 või 12 inimest. Ja lapsi neis rannaperedes oli 8. Kasvasime nagu Bullerby lapsed. Kui 1940.aastal vene sõjavägi sisse tuli, siis tegid “rividrilli”. Meile lastele pakkus see huvi. Poisid tegid endale puupüssid, need olid nööriga üle õla. Mina tahtsin ka ja mulle tehti ka. Tegime siis ka oma rivi ja mina olin kõige viimane rivis, sest olin väga pisike. Laulsime “Katjušat” ja täiest kõrist.

Välismaale põgenes külast 35 inimest. Sakslased tapsid 5 inimest. Küüditati 2 perekonda (8 inimest). Ülejäänud kadusid ise igavikku ning Pahapilli külast sai tükk tühja maad. Uued inimesed ei kohane seal nii kergelt, Võtab aega, kui seal jälle inimesed harjuvad üksteisega ja tekib oma küla tunne.