Facebooki Pahapilli grupp

– (B)logiraamat –

Posts Categorised: Imestamapanev

Külakoosolekul.

Siin Pahapillil juhtub. Isegi külavanema valimistega. Jah tõesti, vähemalt selle kuulsusrikka saagaga oleme nüüd ühele poole saanud – uus külavanem on lõpuks ära valitud.

Üks vahva kant on see meie Saaremaa täies tükis oma valla, osavalla ning loomulikult meie pisikese külaga selle sees. Annab otsida teist sellist külakest sel saarel, kus külavanema koht on sellise au sees ja ihaldatud, et sellele joostakse vaat et tormi.

Ning valimised! Ise valimised justkui kunagises Nõukogude Liidus – oli tahtmine teha võimalikult hästi, kuid välja kukkus nagu alati ehk õigemini nagu endises Mustjala vallas. Kusjuures sõna – selle otsustava – tahtsid sekka öelda kõik alates Saaremaa vallavolikogu esinaisest kuni lausa tsirkusehirmu Carabas Barabasini (on selline tegelane Buratino raamatust, aga teate seda isegi). Lisaks tahtsid oma sõna öelda veel külalised (loe: külalised, mitte külalased) ja kusagile sinna sekka lõpuks ka küla omad inimesed.

Kes ei mõista, selle paneb kukalt kratsima, mis? Kui paneb.

Meie uuele külavanemale jääb üle soovida sel postil olemiseks aga rahulikku meelt ning nö. külma pead. Kusjuures Margusel oli tuline õigus kui ta valimiskoosolekul ütles, et küla saavad panna õitsema ainult meie küla omad inimesed. Ei keegi ega miski muu.

Jõudu ja tahtmist sellele õitsengu teele!

Krista Saarna,
Pahapilli külavanem 2007-2018.
Pahapillil, 27.09.2018.

 

Nagu näha on ilmad praegu – oktoobri lõpus – niruvõitu. Kisub talve poole. Samal ajal kui mandri peal on lastel ja lapsemeelsetel juba esimesed lumememmedki tehtud, pole meil siin Pahapillil juba tükil ajal peale sügisese vinge tuule ja igapäevase vihma miskit head taevast alla sadanud.

Teisest küljest annab see võimaluse rohkem selliseid tubaseid asju ajada, mille jaoks kena ilmaga õues sehkendades aega väheks kipub jääma. Saab raamatut lugeda, lihtsalt niisama, ”mitte midagit” tehes mõnusalt lobiseda, vanu pilte vaadata, möödunud aegu meenutada, anekdoote rääkida ja vahel kõige selle juurde ka väikest švipsi visata.

Mis on sellel kõigel pistmist kalligraafiaga? Kalligraafia on teadu pärast käsitsi kirjutamise kunst. Ei tea, millist rõhku pannakse tänapäeva nutiajastul koolis sellele kunstile, kuid omal ajal oli see koolilastele  kirjatehnika näol üks suuremaid katsumusi kõige meeldiva ja vähem meeldiva kõrval, mida kooliskäimine pakkuda võis.

Kirjatehnika harjutamine oli siis, ja ilmselt on ka praegu kenakest vaeva nõudev tegevus. Selgelt on meeles, et lisaks käes olnud pliiatsile või sulepeale võttis üks pühendunud koolijüts enamasti alati ka keeleotsa abiks, mis tähekujule vastavalt, justkui pliiatsit hoidvaid sõrmi toetades jonnakalt ühest suunurgast teise liikus, samal ajal kui vaevaliste ”varesejalgade” asemel paberile tasapisi päris korralik kirjapilt ilmuma hakkas.

Ja siis, ühel kenal päeval suudab seesama usin tüdruk või poiss kribada paberile tähti ja sõnu välgukiirusel, ühe suletõmbega. Mida vanemaks ta saab, seda loomulikumaks ja kiiremaks läheb kirjutamine. Ja nii omandatakse käsitsi kirjutamise kunst, mida hilisemas elus pole inimesel ilmselt vist võimalik rohkem arendada ega muuta – oma unikaalne käekiri jääb igale inimesele alati ainuomaseks. Tõsi küll – võibolla teatud eranditega.

Siinkohal olgu siis mainitud ka üks erand. Legendaarsed kirjatehnika edendajad on läbi aegade olnud meedikud. Nad on ilmselgelt arendanud välja oma klannisisese kirjatehnika ja kiirkirjutamise oskuse, millest peale nende eneste ei saa sotti mitte ükski tavaline inimene kui ta juhuslikult pole omale just meditsiinilist haridust hankida viitsinud.

Tulgem aga tagasi eelmainitud tubaste jutuajamiste juurde, kus Ats, kes parasjagu Sarapuul sügispuhkust veetmas, rääkis ühe iseloomuliku anekdoodi: ”Teada on, et vahetevahel poetavad arstide ridadesse ennast ka šarlatanid ehk isehakanud tohtrid. Suures pealinna haiglas jäi üks selline vahele. Kuidas paljastati?  Aga sellepärast, et ta oli arstidest ainuke, kellel oli arusaadav käekiri.”

Muidugi naljakas. Kuid veel rohkem sai nalja siis kui vaatasime pilti ühest perenaise hoidisepurgi kaanel olnud sildist. Kuna Krista kuulub täiesti legaalselt sellesse eelmainitud kiirkirjutajate klanni, siis tekib  küsimus – mis hoidis on tal olnud selles purgis? Selge see, et narkoos, aga huvitav, millise õliga?

      

Igal laeval oma sadam. Foto: Pixabay

Nagu enamus Eestimaast, niisamuti tähistas 23. veebruaril vabariigi 99-aastapäeva ka meie oma – Mustjala vald. Seks puhuks oli valla rahvas kokku kutsutud pidulikule aktusele Mustjala kooli aulasse, kus peeti pidukõnesid, jagati tunnustust lugupeetud ning teenekatele inimestele ning pakuti maitsvaid suupisteid. Siinkohal anname siirad õnnitlused ka Pahapilli küla poolt üle austatud pr. Helje Raaperile, kelle elutööd tunnustati valla aukodaniku nimetusega ning Mustjala valla Teenetemärgiga.

Veelkord palju õnne pika ning tänuväärse tehtud töö eest, austatud pr. Helje Raaper!

Üritusel osalenuna olime saalitäie rahvaga tunnistajaks aga ka ühele esmapilgul tähelepandamatule pisiseigale. Lillede, soojade sõnade ning sõbraliku õlapatsutuse saatel ulatasid valla tähtsaimad ametimehed-naised Mustjala valla tänukirja üle ka Harry Raudverele. Iseenesest poleks see pisifakt ju üldsegi mainimist väärt, kuid asja tegi märkimisväärseks vallavanema lakooniline selgitus, mille eest see tänukiri vallakodanik Raudverele omistati – tänukiri Varese sadama arendamise eest!

Varese sadam asub teadu pärast peaaegu keset Pahapilli küla. Külaelanikule, kes üsna igapäevaselt kõnnib või sõidab mööda sellest ahervarest, mida vanasti sadamaks nimetati, on võib-olla märkamata jäänud midagi, mida saaks nimetada arenguks või arendamiseks. Peale seal tänaseks veel püsti püsivate hoonete makrofleksiga (!) täidetud tellisevuukide, potjomkinlikult üle võõbatud lagunevate fassaadide, looduse ja ajahamba poolt puretud endiste muulide ja kaide, roostes ja lääbakil väravate ning vohava võsa ei hakka kohe midagi erilisemat silma. Tõsi küll, külarahva seas tekitas ajutist elevust ühel päeval sadamasse ilmunud kollane ekskavaator, mis aga peale paari mootoriturtsatust nukralt ja mahajäetuna kõrkjate vahele konutama jäi.

Nii ongi tekkinud tunne, et koos eelmainitud tänukirjaga on tagasi need ammused ajad, mil sovhoosi või tehase kassaluugist jagati tavaliselt kuu keskpaigas avanssi ehk teisisõnu tasu veel tegemata tööde eest. Või kuidas?

Tänukiri Varese sadama arendamise eest. Foto: Pahapilli erakogu

MTÜ Pahapilli külaselts © 2019