Facebooki Pahapilli grupp
– (B)logiraamat –
«Ma ei tunne ennast ära,» ütles sõber sõbrale. «Ütle, kas sina tunned mind?»
«Tunnen,» ütles sõber. «Omajagu aastaid juba.»
«Seda muidugi. Mina tunnen ka sind juba omajagu aastaid ja teen sinuga leivatüki pooleks ja annan särgi seljast ära, sest ma tean, et ma pean niimoodi tegema, kuna sa oled mulle otsata armas, aga mine sa tea, äkki ei annakski — seda viimast särki, tähendab. . . Ma ju räägin — ma ei tunne ennast ära.»
«Mis sinuga siis on?» küsis sõber.
«No mis minuga siis on?» ohkas sõber. «Mis saab minuga olla? Maailm on justkui seesama, ja mina olen justkui seesama, ja elu on ka justkui seesama ja ma ei taha ütelda, et midagi oleks korraga teisiti — oh ei! — ühel heal hetkel ma pole lihtsalt enam see, kes ma olen, kuigi ma olen muidugi seesama. Saad sa sellest aru? Kui saab üldse aru saada.»
On enestesse vaatamise aeg...
Tekst: Vladislav Koržets