Facebooki Pahapilli grupp

– (B)logiraamat –

 

Nagu näha on ilmad praegu – oktoobri lõpus – niruvõitu. Kisub talve poole. Samal ajal kui mandri peal on lastel ja lapsemeelsetel juba esimesed lumememmedki tehtud, pole meil siin Pahapillil juba tükil ajal peale sügisese vinge tuule ja igapäevase vihma miskit head taevast alla sadanud.

Teisest küljest annab see võimaluse rohkem selliseid tubaseid asju ajada, mille jaoks kena ilmaga õues sehkendades aega väheks kipub jääma. Saab raamatut lugeda, lihtsalt niisama, ”mitte midagit” tehes mõnusalt lobiseda, vanu pilte vaadata, möödunud aegu meenutada, anekdoote rääkida ja vahel kõige selle juurde ka väikest švipsi visata.

Mis on sellel kõigel pistmist kalligraafiaga? Kalligraafia on teadu pärast käsitsi kirjutamise kunst. Ei tea, millist rõhku pannakse tänapäeva nutiajastul koolis sellele kunstile, kuid omal ajal oli see koolilastele  kirjatehnika näol üks suuremaid katsumusi kõige meeldiva ja vähem meeldiva kõrval, mida kooliskäimine pakkuda võis.

Kirjatehnika harjutamine oli siis, ja ilmselt on ka praegu kenakest vaeva nõudev tegevus. Selgelt on meeles, et lisaks käes olnud pliiatsile või sulepeale võttis üks pühendunud koolijüts enamasti alati ka keeleotsa abiks, mis tähekujule vastavalt, justkui pliiatsit hoidvaid sõrmi toetades jonnakalt ühest suunurgast teise liikus, samal ajal kui vaevaliste ”varesejalgade” asemel paberile tasapisi päris korralik kirjapilt ilmuma hakkas.

Ja siis, ühel kenal päeval suudab seesama usin tüdruk või poiss kribada paberile tähti ja sõnu välgukiirusel, ühe suletõmbega. Mida vanemaks ta saab, seda loomulikumaks ja kiiremaks läheb kirjutamine. Ja nii omandatakse käsitsi kirjutamise kunst, mida hilisemas elus pole inimesel ilmselt vist võimalik rohkem arendada ega muuta – oma unikaalne käekiri jääb igale inimesele alati ainuomaseks. Tõsi küll - võibolla teatud eranditega.

Siinkohal olgu siis mainitud ka üks erand. Legendaarsed kirjatehnika edendajad on läbi aegade olnud meedikud. Nad on ilmselgelt arendanud välja oma klannisisese kirjatehnika ja kiirkirjutamise oskuse, millest peale nende eneste ei saa sotti mitte ükski tavaline inimene kui ta juhuslikult pole omale just meditsiinilist haridust hankida viitsinud.

Tulgem aga tagasi eelmainitud tubaste jutuajamiste juurde, kus Ats, kes parasjagu Sarapuul sügispuhkust veetmas, rääkis ühe iseloomuliku anekdoodi: ”Teada on, et vahetevahel poetavad arstide ridadesse ennast ka šarlatanid ehk isehakanud tohtrid. Suures pealinna haiglas jäi üks selline vahele. Kuidas paljastati?  Aga sellepärast, et ta oli arstidest ainuke, kellel oli arusaadav käekiri.”

Muidugi naljakas. Kuid veel rohkem sai nalja siis kui vaatasime pilti ühest perenaise hoidisepurgi kaanel olnud sildist. Kuna Krista kuulub täiesti legaalselt sellesse eelmainitud kiirkirjutajate klanni, siis tekib  küsimus - mis hoidis on tal olnud selles purgis? Selge see, et narkoos, aga huvitav, millise õliga?

      

Pahapilli © 2018