Facebooki Pahapilli grupp

– (B)logiraamat –

Posts Categorised: Külauudis

Selle tordi tegi Sirli Paas. Foto: Pahapilli

Et pilli hüüd on palju värvikam kui rahvalaulust teada “kiiksat-kääksat”, seda tõestas veenvalt Võhma külamajas 18. veebruaril toimunud ning sealse külaseltsi korraldatud EV100 piduüritus.

Ehedale ning seetõttu ka armsalt positiivse energiaga laetud üritusele andis suure hulga külaliste kõrval tooni mitte ainult Saaremaa vallavanema enda kohaletulek ja tervituskõne kokkutulnuile, millele lisas mõnusa jätku omalt poolt ka külavanem Heldi, vaid see teadmine, et õnneks leidub külades ikka veel inimesi, kes pühendavad suure osa oma energiast ja teotahtest sellele, et meie külade hingepillid mitte ei hääbuks “kiiksuks-kääksuks”, vaid heliseks just nõndasamuti, nagu seda tegi sellele toredale piduüritusele esinema kutsutud tõeline lõõtsapoiss ja peo vaieldamatu täht Ainar Arula koos oma isa Ainiga.
Ja kui te veel teaksite kui hästi maitses tordimeister Sirli tehtud ja kaunistatud Eesti Vabariigi, vaba riigi, sünnipäevatort… mmmm…

Aitäh Teile, Võhma külaseltsi tublid naised.

Siit, Pahapillilt osalenute nimel, saime veelkord kinnitust tõsiasjale – ME ISE ILU TEGIJAD – ja see kehtib kõige kohta, mis meid meile armsates külades ümbritseb.

.
Pealkiri võib tunduda kummaline, kuid mõte on tal ometi sees. Maikuu kuuendal päeval sai teoks järjekordne üle-eestiline Teeme Ära talgupäev. Oma väikese kuid tõhusa panuse üldise ürituse kordaminekuks andsid ka meie küla talgulised.  Mis seal salata – talgupäevast osavõtt ei olnud sel aastal just kõige arvukam ja jäi tegijate hulga poolest parematele päevadele kõvasti alla. Tooni andsid üritusele kahtlemata vahvad küla naishinged ning üldkokkuvõttes oli tulemus siiski plaanitu kohane.

Grete, väike Girtel ja Krista töötasid lausa “mitme mehe eest” ja korjasid kokku suure hulga metsa alla ning teeservadesse sinna süüdimatu inimkäe poolt visatud prügi ja rämpsu. Meeste poolelt andsid Margus ja Tiit valu trimmeritele-saagidele. Peale paaritunnist tööd teeäärse võsa kallal said palvemajapoolse külatee servad enestele jälle avarama ja puhtama vaatevälja – rõõmuks ja ohutuseks sel teel liiklejaile. Paigaldatud sai ka bussipaviljoni uksealune trepiaste, mis muutis ootekotta sisenemise-väljumise mugavamaks ja turvalisemaks. Nagu talgutele kohane, pandi töisele kevadpäevale punkt ühise supisöömisega. Oli mõnus ja kasulik päev see talgupäev.

Kindlasti aitäh ka valla maakorraldaja Maretile, kes hankis vajaliku saekütuse ja toimetas hiljem minema metsa alt kokku korjatud prügi. Siinkohal viitaks siis pealkirja tagumisele poolele – Ära Tee, ja see puudutabki just seda prügi. On naiivne arvata, et vildaka mõtte- või käitumismalliga inimest noomimise või käskimisega, et ära tee nii, vaevalt muuta saab. Pean silmas võigast harjumust loopida meid ümbritsevasse keskkonda laiali kõike, mis elutegevuse jääkideks muutunud. Teeb seda siis autoaknast juhuslik möödasõitja või mõni kohalikum tüüp, sellel pole mingit vahet.

Ühistegevus, antud juhul talgupäev, on üks igavesti tore ja kogukonda liitev tegevus jah, kuid selle peaeesmärk ei peaks kindlasti olema kellegi lagastaja poolt risustatud metsaaluste või teepervede koristamine. Ideid, mida koristamise asemel kogukonna talgutel üheskoos ära teha, pole vastasel juhul üldsegi vaja.

Terminali sünd

Pahapilli Terminal. Foto: Pahapilli erakogu

Laias laastus on nii mõnegi uue asja sünd või vana asja uuestisünd üldiselt meeldiv sündmus. Mõnikord isegi meeli ülendav. Väikese küla suured sündmused pole reeglina laiale publikule nähtavad. Seevastu mõni pisikene asi on kogunisti nii nähtav, et ainult tõeline pimesikk võib selle omale nii-öelda kahe silma vahele jätta. Nii ka seekord, kus asi ise on vägagi silmanähtav ja mis parim – sellesse võib soovi või vajaduse korral lausa sisse astuda. Esialgu küll veel veidi ettevaatlikult, sest lävepakk on natuke kõrgevõitu ja mõnel juhul libegi, kuid võite olla veendunud, et need väikesed puudused saavad kindla peale ühel kenal päeval kõrvaldatud.
Teeme ära!

Et tõele au anda, siis siinkohal peab tänu avaldama riigivõimule ehk vallavalitsusele, kes on muutnud meie küla vana ja ammu lagunema hakanud bussiputka, tõsi küll, läbi väikeste kuid viljakate debattide igati uueks ning tuult ja vett pidavaks ootekojaks. Nii on toimunudki uuestisünd – sündis Pahapilli Terminal.
Päris tore, kas pole!

Jääb vaid soovida, et meie terminali ees praegu veel peatuvad liini- ja muudki bussid ei muutu siin harulduseks ning toovad siia või viivad siit laia maailma ikka ja jälle toredaid ning rõõmsaid inimesi.

Pahapilli © 2018