Facebooki Pahapilli grupp

– (B)logiraamat –

Ah mis mihklipäev

Lammas. Foto: Pixabay

Täna on mihklipäev. Muidu päev nagu päev ikka, kuid veidi ka kuidagi erilise tähendusega. Ma mõtlen mihklipäeva. Arvata võib, et meie, eestlased, kes muu maailma silmis üsna usujahedatena välja paistame, ei vea juba ammu rahvakalendrist näpuga kuupäevi, mille järgi oma kündmist-külvamist, ketramist või pügamist planeerida. Peale jaanipäeva ja jõulude, kus suur enamus rahvast end kollektiivselt traditsioonidesse mässib, pole ka suuremal osal meist muude päevade tähendusest ei sooja ega külma. Lihtsalt on kuidas on ja läheb kuidas läheb või siis jällegi et inimene võib ju mõelda ja tahta, aga jumal juhib niikuinii.

Ja pealegi – tehnoloogia areneb ja aitab. Kui mingil põhjusel vajadus või huvi tekib, võtad telefonist äpi lahti ja saadki teada, kas on parasjagu kaduneljapäev, lihaheitepäev, kitseristi- või kogunisti viimne kohtupäev kätte jõudnud. Tõsi – selle viimase kohta vist eriti palju teada ei saa, eriti kui näiteks kasutad mõnda valet äppi või koguni piraatversiooni, aga see on juba igaühe enda südametunnistuse asi ja seega hoopis teine teema.

Niisiis, vähe sellest, et taoliste äppide kaudu võime oma üllatuseks teada saada isegi sellistest päevadest, mille olemasolust pole meil varem halli aimugi olnud, annab tark tehnoloogia näpunäiteid, vastuseid ja soovitusi, mida mingil päeval ette võtta või millised toimetused hoopistükkis katki jätta.

Aga mihklipäevaga on teisiti. Seda võetakse tõsiselt, sest sellesse oleks nagu mingi salajane või varjatud sõnum sisse kodeeritud. Selleks päevaks pidavat kõik välitööd olema lõpetatud, sest kevadine külviaeg ja sügisene lõikus olevat nagu kaksikutest õde-venda, kes toimetavad käsikäes. On juba nii, et mida külvad, seda pead ka lõikama. Kusjuures see ei käi mitte ainult poti- või pärispõllumeeste kohta. Pidavat kehtima igal pool ja igal alal.

Mihklipäev on ka oina oma. Täpsemalt öeldes olevat igal oinal selline oma päev. Seda päeva –  oina mihklipäeva siis – on üsna kole ette kujutada. Lihtsalt veristatakse ära ja asi mutt. Tõsi küll, nagu kõike looduslikku, on oinaidki vähemaks jäänud ja sellistel pässidel, kes eriti tigedaks ja pukslikuks muutuvad, neil lihtsalt lõigatakse...maha ja lastakse siis oma lammaste juurde tagasi. Inimlikum ju, sest aeg muutub ja kombed muutuvad.

Head mihklipäeva!

MTÜ Pahapilli külaselts © 2019