Facebooki Pahapilli grupp

– (B)logiraamat –

Posts By: Tiit Vimberg

Foto: Pixabay

Messias on saabumas! Ta saabub alati enne valimisi. Kui mitte just gloobuse kõigile tasandikele, siis emakesele Eestimaale ehk küll ja Saaremaale kohe kindlasti. Oma jumaliku võimega pressib ta sisse igast uksest ja aknast, tuleb koos tele- ja raadiolainetega ning hõljub läbi sotsiaalmeedia kanalite. Ta tuleb, tuues rahusõnumit, õiglust ja lohutust kannatajaile, aidates vaeseid ning väeteid, nüpeldades varisere ja muidusööjaid, ehitades losse, elektrituulikuid ning sildu, kasvatades nii üldist rikkust kui ka oma vagade tallekeste jõukust, karistades vargust ja lepitades vaenlasi. Tema vari on virvendamas stroboskoobina päikese ees ja seetõttu ei tohiks tema saabumine kellelegi märkamatuks jääda.

No jah, ehk aitab irooniast.

Valimistega kaasnev igapäevane infomüra, millega tavalist inimest raputatakse alati paar-kolm kuud enne valimisi on saavutanud oma haripunkti. Pole midagi uut siin päikese all. Kohusetundliku valijana pean aga tunnistama, et oma pikemat sorti eluteel olen peaaegu alati enda häält andes astunud “ämbrisse”, sest varem või hiljem on valimiste kaudu omale mingi positsiooni või tooli haaranud tegelaste jaoks muutunud võim justkui iseenesest mõistetavaks asjaks, millele tõelise sisu andmine pole kahjuks hiljem neile kas jõukohane või siis lihtsalt vajalik. Ja paras kah mulle, sest kahtlemata olen selles süüdi ju ise ja ainult ise. Või kas siiski?

Need eelmainitud messiad ehk pühitsetud päästjad on sellelgi korral ennast erakondadesse ja valimisliitudesse sokutanud trobikondade kaupa. Nii mõnigi tegelane on omaks võtnud mõtteviisi “parem on olla maal esimene kui linnas teine”. Mis sest, et sellesama maa ja küla hingeelust ning inimeste tegelikest vajadustest ning soovidest on tal üldjoontes üsna suva. Teine tüüp jälle arvab, et tema kiratsevad või surnult sündinud ärid on reanimeerimist väärt just siin, Saaremaal ja ainult siin. Nii loodabki ta iga hinna eest läbi võimukoridoride võimaluste kujundlikult oma ideid nagu preservatiive valijaile pähe tõmmata. Paljud neist tüüpidest usuvad kaljukindlalt, et Saaremaa elu tuleb muuta, kuid milliseks, sellest pole neil endil vähemalt esialgu halli aimugi. Aga muutjaks tahaks hirmsasti saada küll ja eks siis hiljem paistab, mis juhtuma hakkab. Nagu öeldud – võim on magus ja tulus asi.

Kahtlemata on neidki, keda võin oma eelneva jutuga ebaõiglaselt ja teenimatult riivata, kuid nagu ütlesin – valimistel valikuid tehes olen peaaegu alati ämbrisse astunud. Ka seekord lähen kindlasti valima heas lootuses ja teadmisega, et hullemaks võib alati minna, sest olen optimist. Kui leiduks ometigi keegi ennustaja, kes ütleks, kas astun ka seekord jälle ämbrisse või mitte, siis saaksin oma valikut vähemasti juba enne hääletamist kahetseda.

Nüüd tekib mul küsimus, mida ma kogu selle jutuga siin öelda tahan. See on väga hea küsimus, millele vastamisega ei muutu maailmas tõenäoliselt mitte kui midagi. Ja seepärast ütlen enesele selge  ja kõva häälega – mõtle valija, mõtle. Optimistlikult!

Vali mind. Pilt: Pahapilli erakogu

.
Igal hommikul kui avan oma toaukse ja astun üle läve õuemurule, tunnen üha rohkem ja rohkem tänulikkust selle hetke eest, mil otsustasime pühkida linnatolmu oma jalgelt ning tulla elama maale, siia Saaremaa mereäärsesse paradiisi. Loodetavasti jäädavalt. Seda tunnet ei saa ja tegelikult polegi vaja sõnades kirjeldada, sest see, mida üks inimene oma hinges tunneb ei pruugi teistele sugugi mitte pärale jõuda. Igatahes on nimetet elumuutus toonud kaasa vägevaid emotsioone ning võimsa vabanemise tunde.

On moes rääkida elu võimalikusest maal. Et mitte pettekujutlusi tekitada, siis pean siinkohal kindlasti tunnistama ka selle vabanemisega kaasnevaid kõrvalmõjusid. Osa neist on sellised, mis panevad kahtlemata kukalt kratsima, kuid õnneks pole need sugugi nii negatiivsed või ületamatud, et hävitaks lootuse säilitada või juurutada ka maal kõike seda, millega inimesed täna harjunud on – turvalisus, mugavus, sotsiaalsus. Selles pole vahet – elad linnas või maal.

Inimene on loodud sotsiaalseks olevuseks ning temasse on sisse kodeeritud vajadus olla kasulik, tunnustatud ja armastatud. Vähemalt minule on oma varasema kogemuse põhjal jäänud mulje, et nende vajaduste rahuldamist ei peeta maal, ja eriti ääremaal võimalikuks. Või kui, siis ainult viimast. See on tõsi, sest omasid armastatakse igas külas jäägitult ja üle kõige. Vahel võib küll tunduda, et kogu küla on omavahel tülis, kuid see ei tähenda tingimata sisulist vastuolu – omad koerad kisuvad ja omad koerad lepivad. Võin oletada, et nii on see enamustes Eestimaa külades. Kindlasti pannakse seljad kokku eestlasele omaselt just siis kui terendab tõeline oht.

Ja ohtu tunnetatakse alati mingi uue või tundmatu ees. Põhjusega. Vanemad inimesed ning ka need, kes mingil põhjusel pole võimelised enese eest seisma või kostma, ei suuda mõista paljutki, mida uus ja kiiresti muutuv maailm nende külla või koduõuele tuua võib. Ei tehta vahet, mis halb ja mis hea ning nagu alati, mis ühele võib tundub hea, ei pruugi teisele sugugi meeldida. Paraku tekib sellest sageli käegalöömisele või minnalaskmisele omane käitumine – ah, mis nüüd minust siis sõltub, või veel hullem – ah, mul ükskõik…

Seda on varmad ära kasutama kõikvõimalikud arendajad, maaklerid, ärimehed ning investorid. Nii mõnigi neist esitleb ennast epiteetidega “suur” – suurarendaja, suurärimees jne. Kombitakse piire. Ostetakse kokku maid ja metsi, maalitakse kullakarvalisi pilte uutest ja lausa möödapääsmatutest suurprojektidest, mis tooks õitsengu kõigi meie õuele ning mis oleks lausa muusika meie rahakotile. Iseenesest pole ju midagi hullu selles, kui mõni põhjalikult läbikaalutud projekt ka ellu viidaks, kuid kindlasti peaks see vastama nii kohaliku kogukonna kui ka laiemas plaanis mõistlikele huvidele, mitte ainult “raha muusikute” tahtmistele.

Võib jääda mulje, et konkreetselt meil siin Pahapillil on asutud võitlema kõige vastu, mis uus ja progressiivne. Sugugi mitte. Minule teadaolevalt pole keegi siin põhjalikult argumenteeritud uuenduste, rohelise mõtteviisi või näiteks taastuvenergia vastane. Otse vastupidi. Küsimus on pigem selles, mis ja kuhu midagi sobib. Tuulegeneraator keset küla on paha näide ühe taolise, eelpool mainitud “raha muusiku” soovunelmlikust mõttemallist. Et tuulrgeneraator on taastuvenergia seisukohalt vajalik ehitis, on siililegi selge, kuid sama selge on siilile ka see, et keset küla ja isegi ta läheduses pole selle õige koht. Kahtlen sügavalt selleski, et tuulikumonstrumi püstipanek suvalise eraettevõtja poolt parandaks vähimal määralgi kohaliku kogukonna tööhõivet ning selle kaudu ka üldist heaolu. Arvamus, mis ei sobi ilmselt kuidagi kokku arendaja visiooniga. Pole ime kui siinkohal hakkab ta ette heitma nn. suure plaani mittenägemist.

Siin elavad inimesed, kes leiavad, et Pahapilli küla on üks parimaid kui mitte parim koht maailmas, kus elada. Muutunud olud ei toeta enam nn. vana kooli arusaama, et maal peab tööhõiveks kindlasti arendama mingit tootmist. Selleks, et kaasaegses suurtootmises edukalt läbi lüüa, on vaja teha suuri investeeringuid ja leida eelkõige motiveeritud ning haritud inimesi. Karm reaalsus on see, et maal on nii ühest kui ka teisest puudus. Neile, kellel tahtmist ja pealehakkamist väiketootmisega tegeleda, need teevad seda juba niikuinii.  Tehnoloogia areng loob aga ettevõtlusse või tööhõivesse alternatiive ning üheks selliseks alternatiiviks on nt. kaugtöö. Seda on taibanud haritud ning uuendustega kohanevad noored. Tasahilju on maale ja ka meie külla lisandumas noori ja energilisi inimesi, kes loodavad vabaneda linnalikkuse kammitsatest,  tuues oma pere ja lapsed kasvama ning arenema siia, kus on praeguseni veel ehedal kujul säilinud mitte tehislik ega virtuaalne vaid tegelikult loomulik keskkond.

Kõige vähem sooviksime külaelanikena seda, et siia elama soovijaid ehk elu edasiviijaid ei puhutaks ära või otsesõnu ei peletataks eemale näiteks mingi monstrumgeneraatori tiibade urinal nagu ventilaatoriga. Juhtusin mõni aeg tagasi kuulama raadiost Ööülikooli saadet meediaspets Raul Rebasega, kus ta rääkis maaelu mainest. Kasulik kuulamine oli. Soovitan!

tiit-vimberg
Tiit Vimberg, Pahapilli külamees.

Igal laeval oma sadam. Foto: Pixabay

Nagu enamus Eestimaast, niisamuti tähistas 23. veebruaril vabariigi 99-aastapäeva ka meie oma – Mustjala vald. Seks puhuks oli valla rahvas kokku kutsutud pidulikule aktusele Mustjala kooli aulasse, kus peeti pidukõnesid, jagati tunnustust lugupeetud ning teenekatele inimestele ning pakuti maitsvaid suupisteid. Siinkohal anname siirad õnnitlused ka Pahapilli küla poolt üle austatud pr. Helje Raaperile, kelle elutööd tunnustati valla aukodaniku nimetusega ning Mustjala valla Teenetemärgiga.

Veelkord palju õnne pika ning tänuväärse tehtud töö eest, austatud pr. Helje Raaper!

Üritusel osalenuna olime saalitäie rahvaga tunnistajaks aga ka ühele esmapilgul tähelepandamatule pisiseigale. Lillede, soojade sõnade ning sõbraliku õlapatsutuse saatel ulatasid valla tähtsaimad ametimehed-naised Mustjala valla tänukirja üle ka Harry Raudverele. Iseenesest poleks see pisifakt ju üldsegi mainimist väärt, kuid asja tegi märkimisväärseks vallavanema lakooniline selgitus, mille eest see tänukiri vallakodanik Raudverele omistati – tänukiri Varese sadama arendamise eest!

Varese sadam asub teadu pärast peaaegu keset Pahapilli küla. Külaelanikule, kes üsna igapäevaselt kõnnib või sõidab mööda sellest ahervarest, mida vanasti sadamaks nimetati, on võib-olla märkamata jäänud midagi, mida saaks nimetada arenguks või arendamiseks. Peale seal tänaseks veel püsti püsivate hoonete makrofleksiga (!) täidetud tellisevuukide, potjomkinlikult üle võõbatud lagunevate fassaadide, looduse ja ajahamba poolt puretud endiste muulide ja kaide, roostes ja lääbakil väravate ning vohava võsa ei hakka kohe midagi erilisemat silma. Tõsi küll, külarahva seas tekitas ajutist elevust ühel päeval sadamasse ilmunud kollane ekskavaator, mis aga peale paari mootoriturtsatust nukralt ja mahajäetuna kõrkjate vahele konutama jäi.

Nii ongi tekkinud tunne, et koos eelmainitud tänukirjaga on tagasi need ammused ajad, mil sovhoosi või tehase kassaluugist jagati tavaliselt kuu keskpaigas avanssi ehk teisisõnu tasu veel tegemata tööde eest. Või kuidas?

Tänukiri Varese sadama arendamise eest. Foto: Pahapilli erakogu

Pahapilli © 2018