Ilm on hukas

Et eestimaises talves nii tänavu kui ka tulevikus veidikegi põhjamaad ära tunda, siis selleks tuleb ilmselt varsti hakata ise külma tootma. Mitte "külma tegema" nagu kurikaeltel kombeks, vaid mine sa tea, ehk tuleb appi võtta veel leiutamata või seniteadmata legaalsed vahendid ning meetmed.

Käesolev talv pole tegelikult teadmameeste arvates ja tavalisele inimesele lohutuseks sugugi erandlik oma lume- ja külmapuuduse poolest. Seda eriti siin meie mail – Saaremaal ja Pahapillil. Ühest küljest täitsa kurb, sest lastel ja miks mitte ka suurtel inimestel on üha vähem võimalusi kelguga lumisest mäekünkast alla vuhistada või kusagil metsasel suusarajal härmalõngalist loodust imetleda. Tõsi, mõne pakaselise ööga võib jää oma kaane peale panna igale veekogule, nagu on juhtunud näiteks meie Endu lahega, mis tegelikult on hoopis järv. Ja seal siis võib mõnigi julgem mõned uisuringidki teha kui just ei karda Arno-Teele kombel läbi teadmata paksusega jää kukkuda.

Teisest küljest aga – nagu üks kohalik külamees arvas – küttepuud kuuris peavad peenikest naeru ja lumetõrjujatel-sahameestel elu kergem. Nojah, kas ka rahaliselt, see on iseküsimus. Kuidas see ka kõikvõimalikele putukatele-satikatele ja elukatele mõjub, eks seda näitab talvele kaljukindlalt järgnev kevad ja suvi. Sääskedest me ilmselt ei pääse, olgugi et lumevaesed talved pidavat nende arvukusele sandisti mõjuma. Hullem lugu on ka muruniitmisega, sest kui ilm sedaviisi talv-talvelt soojemaks ning rohelisemaks muutub, siis niidumasinale ja niitja kondikavale saab koormus vägev olema.

Kes aga tahab teada, mis tuleval talvel meile varuks on, see hakaku aegsasti küttepuid varuma, sest nagu vanarahvas ütleb - aastad pole teps mitte vennad. Ja kuulu järgi pidid tšuktšid juba puid langetama.

Endu järve jääl. Foto: Ülle Raaveli erakogu