Facebooki Pahapilli grupp

– (B)logiraamat –

.
Igal hommikul kui avan oma toaukse ja astun üle läve õuemurule, tunnen üha rohkem ja rohkem tänulikkust selle hetke eest, mil otsustasime pühkida linnatolmu oma jalgelt ning tulla elama maale, siia Saaremaa mereäärsesse paradiisi. Loodetavasti jäädavalt. Seda tunnet ei saa ja tegelikult polegi vaja sõnades kirjeldada, sest see, mida üks inimene oma hinges tunneb ei pruugi teistele sugugi mitte pärale jõuda. Igatahes on nimetet elumuutus toonud kaasa vägevaid emotsioone ning võimsa vabanemise tunde.

On moes rääkida elu võimalikusest maal. Et mitte pettekujutlusi tekitada, siis pean siinkohal kindlasti tunnistama ka selle vabanemisega kaasnevaid kõrvalmõjusid. Osa neist on sellised, mis panevad kahtlemata kukalt kratsima, kuid õnneks pole need sugugi nii negatiivsed või ületamatud, et hävitaks lootuse säilitada või juurutada ka maal kõike seda, millega inimesed täna harjunud on - turvalisus, mugavus, sotsiaalsus. Selles pole vahet - elad linnas või maal.

Inimene on loodud sotsiaalseks olevuseks ning temasse on sisse kodeeritud vajadus olla kasulik, tunnustatud ja armastatud. Vähemalt minule on oma varasema kogemuse põhjal jäänud mulje, et nende vajaduste rahuldamist ei peeta maal, ja eriti ääremaal võimalikuks. Või kui, siis ainult viimast. See on tõsi, sest omasid armastatakse igas külas jäägitult ja üle kõige. Vahel võib küll tunduda, et kogu küla on omavahel tülis, kuid see ei tähenda tingimata sisulist vastuolu – omad koerad kisuvad ja omad koerad lepivad. Võin oletada, et nii on see enamustes Eestimaa külades. Kindlasti pannakse seljad kokku eestlasele omaselt just siis kui terendab tõeline oht.

Ja ohtu tunnetatakse alati mingi uue või tundmatu ees. Põhjusega. Vanemad inimesed ning ka need, kes mingil põhjusel pole võimelised enese eest seisma või kostma, ei suuda mõista paljutki, mida uus ja kiiresti muutuv maailm nende külla või koduõuele tuua võib. Ei tehta vahet, mis halb ja mis hea ning nagu alati, mis ühele võib tundub hea, ei pruugi teisele sugugi meeldida. Paraku tekib sellest sageli käegalöömisele või minnalaskmisele omane käitumine – ah, mis nüüd minust siis sõltub, või veel hullem – ah, mul ükskõik...

Seda on varmad ära kasutama kõikvõimalikud arendajad, maaklerid, ärimehed ning investorid. Nii mõnigi neist esitleb ennast epiteetidega "suur" – suurarendaja, suurärimees jne. Kombitakse piire. Ostetakse kokku maid ja metsi, maalitakse kullakarvalisi pilte uutest ja lausa möödapääsmatutest suurprojektidest, mis tooks õitsengu kõigi meie õuele ning mis oleks lausa muusika meie rahakotile. Iseenesest pole ju midagi hullu selles, kui mõni põhjalikult läbikaalutud projekt ka ellu viidaks, kuid kindlasti peaks see vastama nii kohaliku kogukonna kui ka laiemas plaanis mõistlikele huvidele, mitte ainult "raha muusikute" tahtmistele.

Võib jääda mulje, et konkreetselt meil siin Pahapillil on asutud võitlema kõige vastu, mis uus ja progressiivne. Sugugi mitte. Minule teadaolevalt pole keegi siin põhjalikult argumenteeritud uuenduste, rohelise mõtteviisi või näiteks taastuvenergia vastane. Otse vastupidi. Küsimus on pigem selles, mis ja kuhu midagi sobib. Tuulegeneraator keset küla on paha näide ühe taolise, eelpool mainitud "raha muusiku" soovunelmlikust mõttemallist. Et tuulrgeneraator on taastuvenergia seisukohalt vajalik ehitis, on siililegi selge, kuid sama selge on siilile ka see, et keset küla ja isegi ta läheduses pole selle õige koht. Kahtlen sügavalt selleski, et tuulikumonstrumi püstipanek suvalise eraettevõtja poolt parandaks vähimal määralgi kohaliku kogukonna tööhõivet ning selle kaudu ka üldist heaolu. Arvamus, mis ei sobi ilmselt kuidagi kokku arendaja visiooniga. Pole ime kui siinkohal hakkab ta ette heitma nn. suure plaani mittenägemist.

Siin elavad inimesed, kes leiavad, et Pahapilli küla on üks parimaid kui mitte parim koht maailmas, kus elada. Muutunud olud ei toeta enam nn. vana kooli arusaama, et maal peab tööhõiveks kindlasti arendama mingit tootmist. Selleks, et kaasaegses suurtootmises edukalt läbi lüüa, on vaja teha suuri investeeringuid ja leida eelkõige motiveeritud ning haritud inimesi. Karm reaalsus on see, et maal on nii ühest kui ka teisest puudus. Neile, kellel tahtmist ja pealehakkamist väiketootmisega tegeleda, need teevad seda juba niikuinii.  Tehnoloogia areng loob aga ettevõtlusse või tööhõivesse alternatiive ning üheks selliseks alternatiiviks on nt. kaugtöö. Seda on taibanud haritud ning uuendustega kohanevad noored. Tasahilju on maale ja ka meie külla lisandumas noori ja energilisi inimesi, kes loodavad vabaneda linnalikkuse kammitsatest,  tuues oma pere ja lapsed kasvama ning arenema siia, kus on praeguseni veel ehedal kujul säilinud mitte tehislik ega virtuaalne vaid tegelikult loomulik keskkond.

Kõige vähem sooviksime külaelanikena seda, et siia elama soovijaid ehk elu edasiviijaid ei puhutaks ära või otsesõnu ei peletataks eemale näiteks mingi monstrumgeneraatori tiibade urinal nagu ventilaatoriga. Juhtusin mõni aeg tagasi kuulama raadiost Ööülikooli saadet meediaspets Raul Rebasega, kus ta rääkis maaelu mainest. Kasulik kuulamine oli. Soovitan!

tiit-vimberg
Tiit Vimberg, Pahapilli külamees.

Pahapilli © 2018