Facebooki Pahapilli grupp

– (B)logiraamat –

Foto: Pixabay

Messias on saabumas! Ta saabub alati enne valimisi. Kui mitte just gloobuse kõigile tasandikele, siis emakesele Eestimaale ehk küll ja Saaremaale kohe kindlasti. Oma jumaliku võimega pressib ta sisse igast uksest ja aknast, tuleb koos tele- ja raadiolainetega ning hõljub läbi sotsiaalmeedia kanalite. Ta tuleb, tuues rahusõnumit, õiglust ja lohutust kannatajaile, aidates vaeseid ning väeteid, nüpeldades varisere ja muidusööjaid, ehitades losse, elektrituulikuid ning sildu, kasvatades nii üldist rikkust kui ka oma vagade tallekeste jõukust, karistades vargust ja lepitades vaenlasi. Tema vari on virvendamas stroboskoobina päikese ees ja seetõttu ei tohiks tema saabumine kellelegi märkamatuks jääda.

No jah, ehk aitab irooniast.

Valimistega kaasnev igapäevane infomüra, millega tavalist inimest raputatakse alati paar-kolm kuud enne valimisi on saavutanud oma haripunkti. Pole midagi uut siin päikese all. Kohusetundliku valijana pean aga tunnistama, et oma pikemat sorti eluteel olen peaaegu alati enda häält andes astunud "ämbrisse", sest varem või hiljem on valimiste kaudu omale mingi positsiooni või tooli haaranud tegelaste jaoks muutunud võim justkui iseenesest mõistetavaks asjaks, millele tõelise sisu andmine pole kahjuks hiljem neile kas jõukohane või siis lihtsalt vajalik. Ja paras kah mulle, sest kahtlemata olen selles süüdi ju ise ja ainult ise. Või kas siiski?

Need eelmainitud messiad ehk pühitsetud päästjad on sellelgi korral ennast erakondadesse ja valimisliitudesse sokutanud trobikondade kaupa. Nii mõnigi tegelane on omaks võtnud mõtteviisi "parem on olla maal esimene kui linnas teine". Mis sest, et sellesama maa ja küla hingeelust ning inimeste tegelikest vajadustest ning soovidest on tal üldjoontes üsna suva. Teine tüüp jälle arvab, et tema kiratsevad või surnult sündinud ärid on reanimeerimist väärt just siin, Saaremaal ja ainult siin. Nii loodabki ta iga hinna eest läbi võimukoridoride võimaluste kujundlikult oma ideid nagu preservatiive valijaile pähe tõmmata. Paljud neist tüüpidest usuvad kaljukindlalt, et Saaremaa elu tuleb muuta, kuid milliseks, sellest pole neil endil vähemalt esialgu halli aimugi. Aga muutjaks tahaks hirmsasti saada küll ja eks siis hiljem paistab, mis juhtuma hakkab. Nagu öeldud – võim on magus ja tulus asi.

Kahtlemata on neidki, keda võin oma eelneva jutuga ebaõiglaselt ja teenimatult riivata, kuid nagu ütlesin – valimistel valikuid tehes olen peaaegu alati ämbrisse astunud. Ka seekord lähen kindlasti valima heas lootuses ja teadmisega, et hullemaks võib alati minna, sest olen optimist. Kui leiduks ometigi keegi ennustaja, kes ütleks, kas astun ka seekord jälle ämbrisse või mitte, siis saaksin oma valikut vähemasti juba enne hääletamist kahetseda.

Nüüd tekib mul küsimus, mida ma kogu selle jutuga siin öelda tahan. See on väga hea küsimus, millele vastamisega ei muutu maailmas tõenäoliselt mitte kui midagi. Ja seepärast ütlen enesele selge  ja kõva häälega – mõtle valija, mõtle. Optimistlikult!

Vali mind. Pilt: Pahapilli erakogu

Pahapilli © 2018